Sisu
Algupärast palsamiäädikat laagerdatakse aastakümneid Itaalias Modenas asuvas puuvaadis. Praktiliselt kõigil turgudel leiduvad tooted on tegelikult magusaine ja karamellivärviga veiniäädikas. Kuid hoolimata selle kvaliteedist ja hinnast, palsamiäädikas ei riku.
Happesisaldus
Palsamiäädikas on loomulikult isesäiliv. Viinamarjade süsivesikud muundatakse kõigepealt alkoholiks ja teine protsess muudab alkoholi äädikhappeks. Tavalised äädikad sisaldavad 4–8% äädikhapet. Kuigi palsam maitseb teistest magusamalt, on see tegelikult happelisem. Paljude turustatud balsamiäädikate etiketile on märgitud aegumiskuupäev, kuid Äädika Instituudi läbi viidud uuringud on kinnitanud, et toode püsib värske lõputult.
Ema
Aeg-ajalt võite märgata palsamiäädikal hõljuvat želatiinset ainet. Seda materjali nimetatakse "emaks" ja see on fermentatsiooniprotsessi osana toodetud tselluloos; selle olemasolu tähendab lihtsalt seda, et kõik viinamarjades leiduvad süsivesikud pole täielikult äädikhappeks muutunud. See aine on kahjutu ega mõjuta toote kvaliteeti; lihtsalt eemalda see. Irooniline, et seda leidub tavaliselt kallites tünnis laagerdunud palsamiäädikates; kommertsliigid on tavaliselt pastöriseeritud.
Settimine
Äädikas võite märgata väikest settimist. Need on kahjutud viinamarjade jäänused või puuviljakoored, mis pole täielikult lahustunud, ega tähenda, et äädikas oleks riknenud. Raputage pudelit ja sete kaob.
Kvaliteet
Palsamiäädika tootmise kunst on võrreldav veini tootmisega. Protsess, mis võib kesta kümme aastat või kauem, algab viinamarjade kääritamise ja järgneva vananemisega järjest väiksemate puidust tünnide nagu tamm, kastan, kirss, saar ja kadakas järjest. Erinevad tootjad kasutavad oma valemeid, et luua allkirjaks iseloomulikud maitsed ja värvid. Reklaame toodetakse aga ainult traditsioonilise toote maitse ja välimuse jäljendamiseks; selleks lisatakse äädikaveinil põhinevad magusained.
