Sisu
Hemolüüs viitab erütrotsüütide ehk punaste vereliblede lagunemisele. Mikrobioloogias saab baktereid klassifitseerida nende võime järgi vere agaris hemolüüsi esile kutsuda. Võib esineda kolme tüüpi hemolüüsi, mis klassifitseeritakse alfa-, beeta- ja gammaliikideks. Igat tüüpi iseloomustavad füüsikalised erinevused ja vererakkude lüüsi raskusaste, mis on tingitud spetsiifilistest hemolüsiinidest või hemolüüsi põhjustavatest kemikaalidest, mida eritab konkreetne bakter.
Alfa-hemolüüs
Alfa-hemolüüs näitab punase agari värvimuutust tumeroheliseks, mis tuleneb bakterite sekreteeritud hemoglobiini oksüdeerumisest meta-hemoglobiiniks vesinikperoksiidi abil. Lisaks ei too alfa-hemolüüs kaasa vererakkude täielikku lagunemist, seda nimetatakse osaliseks või mittetäielikuks hemolüüsiks.
Beeta-hemolüüs
Beeta-hemolüüs viitab vererakkude täielikule lagunemisele ning on vereagaras kollane ja läbipaistev. Seda tüüpi hemolüüs toimub ensüümi tõttu, mida bakterid toodavad, nimega streptolüsiin. See ensüüm interakteerub rakumembraanis oleva kolesterooliga, mille tulemuseks on selle raku kaitsva struktuuri halvenemine.
Gamma-hemolüüs
Gamma-hemolüüs avaldub bakterite kaudu, mis ei põhjusta vererakkudes hemolüüsi. Neid organisme tuntakse kui mittehemolüütilisi ja need tuvastatakse bakterite kolooniate all oleva keskkonna keskmise või läbipaistva muutuse puudumise põhjal.
Vere agari kasutamine
Vereagarit kasutatakse peamiselt erinevate patogeenitüvede või kahjulike bakterite tuvastamiseks ja kasvatamiseks. Alfa- ja beeta-hemolüüsi avaldavatel tüvedel on erotoksiinid, mis võivad põhjustada kehas kahjulikke mõjusid, mida tõendab erütrotsüütide lagunemine keskkonnas. Eelkõige beeta-hemolüütiliste bakterite kasutatav streptolüsiin võib tänu oma rakumembraani halvenemisele hävitada organismis erinevat tüüpi rakke.
