Sisu
Prantsuse revolutsioon (1789-1799) oli verine konflikt, kus radikaalid kukutasid riigi monarhia. Sel vägivaldsel perioodil tapeti palju inimesi, kõige kuulsam hukkamisviis oli giljotiini pea maha võtmine. Kui pistluses ja mõõkades kasutati lahinguid, surid paljud inimesed ka revolutsiooni ja sellele järgnenud terroririigi ajal püssihaavadesse.
Charleville'i püss
Charleville'i püss oli üks peamisi relvi, mida Prantsuse revolutsioonis kasutati. Tootmispiirkonna poolt nimetatud Charleville'i püss oli prantslaste jaoks 18. ja 19. sajandil tavaline tulekivist jahipüss. Kümneid tuhandeid Charleville'i püsse toodeti ja Prantsuse revolutsiooni saabudes oli relv täiuslikum. mis polnud enam eriti pikk ja keeruline käsitseda. Charleville'i püss nõudis operaatorilt palju tööd, sest see tuli läbi tünni laadida püssirohtu. Püssi puuduseks on see, et see oli äärmiselt ebatäpne. Lähivõitluseks kinnitasid sõdurid täägid püssidele, pikkadele mõõgadele, mida nad said kasutada vastaste vigastamiseks. Charleville'i püss oli prantslaste poolt laialdaselt kasutusel kuni 1816. aastani.
Püstolid
Prantsuse revolutsioonis võidelnud mehed kasutasid ka püstoleid. Püstoleid oli hõlpsam kasutada kui jahipüssi, sest need olid töökindlamad, stabiilsemad ja kergemini lahti võetavad. Kõik ei kasutanud siiski püstolit, mille laskekaugus ei olnud sama kui püssil. Tegelikult olid püstolid reserveeritud sõduritele ja eriti ohvitseridele. Enamik tavalisi sõdureid püstoleid ei kandnud.
Suurtükid
Prantsuse revolutsiooni ajal moodustati Kuninglik suurtükiväekork. Snaipritest, pommitajatest ja lahingainseneridest koosnev suurtükivägi tekitas kahju juba eemalt. Esiteks laaditi kahurid, asetades palli tünni sisse. Seejärel lõi sõdur palli õigesse asendisse. Seejärel kattis teine sõdur varase plahvatuse vältimiseks pöidlaga kahuriaugu. Siis suunati kahur sihtmärgile ja süüdati, tulistades selle palli eemale. Suurtükiväe käsutuses olid ka purgid, mis tünnist välja tulles plahvatasid pliipallideks, pihustades vaenlast taalaga.
